Toit ja ravimtaimed ei tule tänapäeval vaid inimeste endi või nende vanavanemate tagaaiast, mistõttu pole alati kõige kergem veenduda, kas pakendis on just see, mida seal väidetakse olevat. Uue võimaluse võib nüüd selleks anda Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö raames loodud metoodika, mis võimaldab tuvastada liike lühikeste DNA järjestuste põhjal isegi töödeldud toidus.
"Inimene tahab teada, millest koosneb tema toit ja mõnedele, näiteks toiduallergiaga inimestele, ei ole see lihtsalt huvipakkuv informatsioon, vaid see on ka oluline nende tervise ja ohutuse seisukohalt. Juba väike kogus allergeensete taimede jääke võib tähendada nende jaoks anafülaksiat või halvimal juhul surma," sõnas Kairi Raime, doktoritöö autor ja Tervisetehnoloogiate Arenduskeskuse bioinformaatik.
Sarnane lugu on loodusravimitega. On teada juhtumeid, kus üks taimne toimeaineliik on vahetatud hinna soodsana hoidmise nimel salamisi teise vastu. Halvimal juhul võib selliste toodete söömine või kasutamine lõppeda tarbija jaoks tõsise mürgistusega.
Teadlasi varasematel aastakümnetel teeninud meetoditel on omad puudused. Ülipeeneks jahvatatud pulbri korral pole toiduaine kujule, värvusele ja teistele sarnastele omadustele suunatud analüüsidega kuigi palju teha. Pähkli- või lupiinijahu sellest sel viisil naljalt ei avasta. Keerukad võivad olla ka tavapärased keemilised analüüsid.
Appi tuleb pärilikkusaine DNA järjestamise vallas toimunud revolutsioon. "Kui võtame mõne toidu, leiame sellest jälgi paljude organismide DNA-st, mida on selle valmistamiseks kasutatud või mis on sellega kuidagi kokku puutunud," viitas Raime. Nende tuvastamiseks piisab juba väikesest DNA kogusest.
Loe edasi ERR Novaatorist