Doktorant Anne-Mai Ilumäe püüdis kolleegidega oma doktoritöö «Uurali rahvaste geneetiline ajalugu läbi isaliini N ja autosoomse varieeruvuse prisma» raames välja selgitada uurali keelte leviku viisi ja ajaraamid.
Ilumäe selgitas, et enamik eesti keele sugulaskeeli rääkivate rahvaste meestest kannab 10–60 protsendi ulatuses isaliini tähisega N. Selline osakaal on märkimisväärne. Doktoritööd tehes püüdis ta aru saada, kuidas on see isaliin üle terve maailma jagunenud – nimelt esineb seda ka mujal, näiteks hiinlastel, jaapanlastel ning Baikali ääres elavatel burjaatidel ja mongolitel, kuigi neil on isaliini N sagedus väiksem kui teistel Põhja-Euraasia rahvastel, nagu eestlastel ja soomlastel. Võttes aga arvesse Hiina suurt rahvaarvu, moodustab ka väike osa hiinlastest absoluutarvudes siinse rahvaarvuga võrreldava inimhulga.
Suure sagedusega esineb isaliini N terves Siberis, ja mitte ainult uurali keeli kõnelevatel rahvastel. Näiteks Kesk-Siberis elavatel jakuutidel kannab seda liini 80 protsenti meestest, mis viitab Ilumäe sõnul sellele, et üks isaliin oli mingil hetkel väga sagedaseks muutunud.
«Võib oletada, et ühel hetkel hakkas väikesearvuline rahvakild kasvama ning ühe isaliini kandjad olid eriti võimekad soodustama oma poegade ellujäämist ja täiskasvanuikka jõudmist. Ma ei oska täpselt öelda, miks see nii juhtus, kuid arvan, et tegemist võis olla muu hulgas sotsiaalsete põhjustega – miskipärast oli üks mees oma liini edasiandmisel ja säilitamisel väga tubli,» sõnas ta.
Selleks et tuvastada sama isaliini kandva ühise esivanema olemasolu, vaadatakse geneetilisi mutatsioone ehk genoomi järjestuse muutusi. «Suur osa mutatsioonidest juhtub väga harva – üks kord inimkonna ajaloo jooksul –, kuid inimgenoomi suuruse tõttu on neid aja jooksul kogunenud sadu tuhandeid,» selgitas Ilumäe.
Loe edasi Tartu Ülikooli ajakirjast Universitas Tartuensis.